DEPECHE MODE biograafia


Maailmas on vähe neid bände, mis viimase kahekümne aasta jooksul on nii tugevasti mõjutanud muusika põhivoolusid, ise sellest eemal seistes. Ehkki Depeche Mode ei ole kunagi taga ajanud kultusebändi staatust, on nende muusika leidnud pop-kultuuris väga tugeva vastukaja.

Depeche Mode on alati käinud oma rada, jäädes kõrvaltvaatajaks isegi oma kuulsuse tipul. Sellise suurusjärgu tähed nagu Air, Smashing Pumpkins, Tricky, Les Rhythms Digitales, Derrick May, Placebo, Primal Scream, Deep Dish and Todd Terry, kes kõik nimetavad oma eeskujuna Depeche Mode'i, aitavad mõista selle bändi erilist asukohta popmuusika hilisajaloos.

Hiljuti väitis Inglise muusikaajakiri Arena, et Inglismaalt, Basildonist pärit Depeche Mode aitas panna aluse Chicago house-muusikale. Ehkki seda väidet ei maksa päris tõe pähe võtta, tuleb siiski rõhutada bändi erilist annet ennetada ja kujundada muusikatrende, jäädes ise tegutsema väljaspool muusikavoolude rangeid piire.

Depeche Mode'i muusika on oluliselt mõjutanud tänase tantsukultuuri rütmikujundeid. Detroiti techno-guru Derrick May oli üks esimesi, kes kasutas Depeche'i nakkavaid rütme oma täiesti uues radikaalses afroameerika muusikas. Depeche Mode'i muusikat on remiksinud ja ümber kujundanud ka selliseid tipp-DJd ja -produtsendid nagu DJ Shadow, Air, Adrian Sherwoodi On-U Sound,Tim Simenon,Club 69 ja Motorbase.

Tegevuse alguses oli bändi eesmärgiks lasta välja ainult üks singel. Esimest korda tulid Vince Clarke, Andrew Fletcher, Dave Gahan ja Martin Gore kokku 1980. aastal Basildonis Essexis. Bändi esialgset nime Composition of Sound asendas varsti Depeche Mode, mis oli ka ühe Prantsuse moeajakirja nimi.

Võib-olla ainult sellel alguse ajahetkel liikus bänd kaasa mingi suurema muusikavooluga. Sellel pungiperioodile vahetult järgnenud ajavahemikul hakkas Depeche Mode viljelema kitarrimuusika asemel täiesti elektroonilist muusikat ja tema tuntus klubibändina kasvas kiiresti. Oma debüütloo "Photographic" pühendasid nad 1981. aasta kultuskogumikule "Some Bizarre".

Enne kui ilmus nende esimene lugu, kohtusid bändi liikmed Londoni-reisil Mute Recordsi asutaja ja produtsendi Daniel Milleriga. Viimane pakkuski Depeche Mode'ile seda, mida bänd kõige rohkem vajas - singli tegemise võimalust. Nii sümboolselt algaski bändi ja plaadifirma koostöö, millel oli Depeche Mode'i edus väga oluline roll.

Uus plaadifirma andis bändi esimese singli "Dreaming of Me" välja 1981. aasta märtsis. Ehkki Inglismaa edetabelis tõusis see ainult 57. kohale, oli tee tulevastele hittidele lahti. Kolm kuud hiljem tulid välja lood "New Life", mis jõudis edetabelis 11. kohale, ja "Just Can't Get Enough", mis jõudis bändi ajaloos esimest korda esikümnesse. Depeche Mode'i debüütalbum "Speak and Spell" ilmus 1981. aasta sügisel. Tegemist oli suure hitiga, mis jäi edetabelisse 33 nädalaks ja jõudis Inglise TOP 10-sse.

Nendel varajastel tegevuskuudel viibis Depeche Mode pidevalt ringreisidel, mis aga viis ka bändi oma ajaloo esimese kriisini. Elu ratastel ei rahuldanud enam Vince Clarke'i, kes kirjutas põhilise osa bändi lugudest ja eelistas töötada stuudios. Clarke lahkus bändist peale plaati "Speak and Spell" ja moodustas koos Alison Moyet'ga ansambli Yazoo.

Depeche Mode'i ajaloos sai see pöördepunktiks. Laule hakkas kirjutama Martin Gore, suurepärane uus talent. Järgneva 17 aasta jooksul kujunes Gore oma põlvkonna üheks suuremaks autoriteediks, kes mitte ainult ei loonud rikkaliku ja kauakestva repertuaari, vaid ka märkimisväärse arvu hitte.

Pehme ja hüpnootiline "See You", mis oli Depeche Mode'i esimene singel peale Clarke'i lahkumist, andis aimu Gore'i meloodiatunnetusest. 1982. aasta algul ilmunud plaat jõudis edetabelis 6. kohale, mis oli selleks ajaks Depeche Mode'i parim tulemus. Kui Clarke'i kohale asus musitseerima Alan Wilder, oli kokku saadud koosseis, mis jäi muutumatuks 13 aastaks.

Enne Depeche Mode'i teist albumit "A Broken Frame", mis tuli välja 1982. aasta oktoobris, andis ansambel välja veel kaks hittsinglit - "The Meaning of Love" ja "Leave in Silence". Ka see album jõudis Inglise Top 10-sse.

Ansambli kolmas album, "Construction Time Again", tuli välja 1983. aasta sügisel. Depeche Mode'i ajaloos oli tegemist pöördelise hetkega, kuna esimest korda oli ansambel realiseerinud plaadil oma usu valitud teesse.

Ka Depeche Mode'i salvestustehnika ignoreeris konventsionaalseid meetodeid ja instrumente, eelistades selle asemel uusi, arvutitel ja sämplingul põhinevaid võimalusi. Nendel varastel aegadel Depeche Mode'i poolt kasutatud salvestustehnika on praegu peaaegu kõikide ansamblite arsenalis.

Plaadil "Construction Time Again" andis Gore sõnade kaudu edasi palju tumedama varjundiga tundeid, kui paeluv ja kaasakiskuv tantsumuusika oleks eeldanud. Võrreldes "New Life" popmuusikaga oli tegemist hoopis teise maailmaga.

Järgmine läbimurdeaasta oli 1984, kui bändi singel "People Are People" saavutas USA edetabelis 13. koha. Sellele Depeche Mode'i esimesele USA-hitile järgnes plaat "Some Great Reward", mis jõudis edetabelis 51. kohale. Bänd oli saavutamas rahvusvahelist edu. 1985. aastal anti välja ka kogumikalbum "The Singles 1981-1985". Järgmisel, 1986. aastal andis Depeche Mode tohutu kontserditurnee, et toetada oma uut albumit "Black Celebration", mis jõudis Inglismaa edetabelis 3. kohale.

Iga bänd läbib oma arengus mitmeid etappe. Depeche Mode'i puhul olid järgmised muudatuste aastad 1987 ja 1988, mida iseloomustas bändi suur edu rahvusvahelisel tasandil.

Uus album, "Music for the Masses", tuli välja 1987. aasta oktoobris. Ehkki USA edetabelis ei tõusnud ta 35. kohast kõrgemale, oli selle albumi tähendus palju suurem: Depeche Mode oli muutunud uue alternatiivse muusikakultuuri kandjaks.

Album "Personal Jesus" ilmus 1989. aastal ning sai bändi USA plaadifirma, Warner Brosi, edukaimaks 12-tolliseks singliks. Sellega oli Depeche Mode ületanud isegi selliste tipp-artistide nagu Madonna ja Prince saavutused. Samal aastal alustas bänd ka World Violation-maailmaturneed, mis algas USA-s ja lõppes kolme kontserdiga Londonis Wembley staadionil.

Kümne aastaga oli Depeche Mode läbinud pika tee. Bändi kultuse jäädvustas 1990. aastal ilmunud album "Violator". See Milaanos, Taanis ja Londonis salvestatud plaat jõudis Inglise ja Saksa edetabelis teisele ja USA-s seitsmendale kohale. Järgmiseks aastaks oli seda müüdud kogu maailmas juba 6 miljonit eksemplari.

Kui "Violatori" soundi võiks iseloomustada uudse ja jõulisena, oli 1993. aastal väljaantud album "Songs of Faith & Devotion" enim kõrvalmõjusid ammutanud esiletõusva Ameerika roki toorest jõust. Dave Gahan meenutab, et kui ta kuulis esimest korda selliseid bände nagu Nirvana, Jane's Addiction ja Tool, tundis ta koheselt ära samad omadused, mis oli talle meeldinud Briti punkbändide juures 70ndate lõpul.

Album "Songs of Faith & Devotion" tõusis Inglise ja Ameerika edetabelis esimeseks, jäädes liidriks ka mandri-Euroopas. Sellele järgnes "Depeche Mode/Devotional" video. Pärast seda läks ansambel väljateenitud puhkusele.

Tohutu vaimne pinge, mis saatis Depeche Mode'i nende 14-kuulisel Devotional-maailmaturneel ja mille jooksul bänd andis kokku 156 kontserti, sundis lõpuks ansamblist lahkuma Alan Wilderi ning pani proovile ka Dave Gahani, Martin Gore'i ja Andrew Fletcheri vastupidavuse. Sellel hetkel tundus, et Depeche Mode võib ka laiali minna - kõik bändiliikmed tunnistavad tagantjärele, et vaatamata juba poisieas alanud sõprusele olid sisepinged ansamblis väga suured.

Möödus kolm aastat ja kolm allesjäänud bändiliiget hakkasid uuesti kujundama mitte ainult omaenda elu, vaid ka Depeche Mode'i tulevikku. Bändi teljeks sai andekas Martin Gore, kellel õnnestus oma laulude abil valada ansamblisse uut energiat. Londonis alustati tööd Depeche Mode'i pikaajalise fänni Tim Simenoni käe all, kes ei olnud mitte ainult põhiprodutsent ansambli Bomb the Bass juures, vaid tootis aastate jooksul ka mitmed Depeche Mode'i remiksid.

Depeche Mode - ansambel, mis varem oli teadlikult vältinud traditsioonilisi instrumente - kutsus oma salvestustes osalema ka sellised suurkujud nagu trummar Jaki Liebzieti (Saksa eksperimentalistide ja Can'i põhiliikmeid), endise Living Colour'i bassimängija Doug Wimbishi ja pedal steel-kitarristi B. J. Cole'i.

Depeche Mode astus taas suurlavadele 1997. aastal, kui singel "Barrel of a Gun" jõudis Inglismaa edetabelis 4. kohale. Tegemist oli bändi 17-aastase ajaloo juures uue singli esimese müüginädala parima tulemusega. Veel üks singel - "It's no Good" - tuli välja ja jõudis Inglise edetabelis 5. kohale enne Depeche Mode'i uue albumi "Ultra" ilmumist, mis jõudis kohe kogu maailmas edetabelite tippu.

Arvestades kokku nädalad, mis Depeche Mode'i nende kahe kogumiku hitid on Inglise singlite edetabelis püsinud, saame muljetavaldavad neli aastat. See on tulemus, mille vastu teistel tipp-artistidel on raske midagi panna. Lisaks sellele on märkimisväärne muidugi Depeche Mode'i albumite läbimüük - neid on müüdud kogu maailmas üle 40 miljoni eksemplari. Pole just paha tulemus bändi kohta, kelle algseks sooviks oli välja anda ainult üks singel.

1997 - 2024 © Eesti Depeche Mode fännklubi
EDMFK