Päev hiljem, kui esmane peoväsimus välja puhatud, otsustasin väikse jutukese kirjutada. Et kuidas siis ikkagi läks. Hästi läks! Võib isegi öelda, et esimese korra kohta kohe väga hästi. Mina isiklikult jäin toimunuga väga rahule. Lahe oli. Kahju neist, kes tulla ei saanud või tulla ei raatsinud. Samas, ega kunagi ei tea ju ette, mismoodi seekord asi õnnestub.

Natuke lähemalt. Peost Kohtla-Järvel hakati tegelikult rääkima juba õige mitu kuud tagasi ja plaan iseenesest tundus huvitav olevat.Ei olnud ju EDMFK varem sealkandis midagi korraldanud. Siis aga jäi asi natuke seisma ja äkki tuli kõik väga järsku. Seetõttu ei saanud kahjuks korralikku reklaami tehtud, kuid selle vea loodame järgmise ürituse ajaks ära parandada. Millal sealkandis järgmine tantsupidu toimub, on raske öelda, aga kui sealpoolne huvi on, miks mitte.

Pidu aitas promoda ka reedene artiklike kohalikus lehes "Põhjarannik", mille autorile Kadri Pungastele olen tänulik mina ja usun ka, et kohalik peokorralduse tiim.

Eelmisel päeval (ja kogu sel nädalal) imeilusasti paistnud päike näis olevat esmakordsest suurest tuuritamisest väsinud ja meeleldi tukkus pilve taga. Õhtu poole läks asi veelgi hullemaks - külmale tuulele lisandus ka veel lörts, mis hiljem lausa lumesajuks üle läks. Urgh neid "tagiinimeste rõõme".

Et külalistel oleks peopaika lihtsam üles leida, varustasime päeval võimaliku marsruudi nooltega. Seoses sellega meenub ka üks seik noolte ülespanekul, kus suure ristmiku peal, kuhu sai paar suunavat noolekest pandud, jäi järsku keset ristmiku seisma väike mikrobuss ja aknast hüüti: "A kto prijedet?" (umbes et - "Aga kes tuleb?"). Ja seda keset üldist autovoolu. On ikka inimesi.. Õnnetuseks sai tehtud kõik nooled näitama ainult paremale poole ja pisut oli tegu, et sel kombel rada ikka korralikult tähistatud saaks, aga näe sai. Ja kui juba ühele tulijale nooltest kasu oli, siis tasus panek end ära.

Eelmisel päeval sealsamas kõrtsis toimunud soojenduspidu aga ei olnud mu tervisele sugugi hästi mõjunud ja me otsustasime pärast noolte ülespanekut minna veidike puhkama.. Tund-paar und oli tõesti kosutav, kella üheksaks olime paigas ja selleks ajaks oli ka tehnika (2,5 kW) ja valgustus paika pandud. Natuke veel kohmitsemist (tehnikat ei pidanud küll ise kohale ja korda sättima aga kuna persoonid, kes seda teinud olid, parasjagu haardeulatusest kaugemal viibisid, siis nõudis ka tehnikaga tutvumine pisut aega) ja asi võiski alata. Arvan, et alustuseks valitud lugu "Black Celebration" sobis selleks suurepäraselt.


Semjon Ivanõts'i kõrts ise on selline "vana kooli" tüüpi puitsisustusega baar, kus avar tantsuplats, hirmodavad söögid-joogid ja piljardilaud. Rahvast oli kohale tulnud parasjagu - ei palju ega vähe. Tantsuplatsile mahtusid kõik lahedasti ära (algul kippus istekohti väheks jääma). Ehk paari kuuma loo ajal oli kitsam. Lisaks meie oma klubi rahvale võis seal kohata igasugu sorti külalisi. Nii teadlikke, kui juhukülalisi. Aga viimased ei paistnud sugugi toimuvast häiritud olevat (kui kellelegi ei meeldinudki, siis on ju alati võimalus - lihtsalt lahkuda). Ei jäänud keegi tantsivaid muusikanautijaid lahtise suuga vaatama, nagu näeks neid esmakordselt, asi oli lihtne ja loomulik. Tantsijaid oli alguses, nagu iga peo alguses, vähevõitu. Aga hiljem saadi endast võitu ja tantsiti nii üksi, kui paarides, kui kampades.. Valitses selline mõnus sundimatu õhkkond.

Lugusid sai lastud ikka kordamööda - dm ja muud ja dm ja muud jne.. Väga kaifilt läks peale vene bänd nimega "Tehnologia" (kes veel mäletab neid vanu aegu?). Kohalikud võtsid loo vastu kiljumise ja rõõmuhõisetega ning ega tantsuga ka kitsid ei oldud. Lõppes lugu aplausiga.

Kuulata sai nii Depeche Mode'i, mis oli õhtu peamine bänd aga ka Camouflage'i, Erasure, And One'i, A-HA, Pet Shop Boys'i, Martin Gore'i, Rammstein'i, Nitzer Ebb'i, kui nimetada ainult mõningaid, loomingut..

Vahepeal käisid minu käest maad uurimas kaks (kohalikku?) venelast, kes tahtsid teada saada klubisse astumise tingimusi. Et selleks tarbeks sai spetsiaalselt tehtud ja kõrtsu seinale vastavad materjalid üles säätud, siis esialgu sinna ma nad suunasingi. Tagasi nad minu jutule ei tulnud, ilmselt sellest materjalist piisas. Ootame aga nende käiku..

Otse loomulikult ei puudunud ka puntratants, mis umbes kella ühe paiku toimus. Ringis olid nii omad, kui võõrad. Ja kes alguses ei saanudki aru, mis toimub või mida tegema peab, sai see väga kiiresti selgeks. See kohe on kuidagi selline väga õnnestunud tants, see puntrakas.. Midagi pole öelda.

Ise suuremalt jaolt puldis olles ei pannud ma võib-olla kõike toimuvat tähele aga tagantjärgi küsitledes olid enam-vähem kõik rahul.

Kella kolme-nelja paiku paistis, et enam ei tasu pingutada. Enamus inimesi oli lahkunud ja paari külalise pärast ei olnud enam mõtet kohaomanikke piinata. Nemad ju ka inimesed. Tegimegi kella neljast peole lõpu. Väsinute aga õnnelikena.

Osale rahvast algas järjekordne pikk kojusõit, millele võis ainult kaasa tunda. Kel võimalik ja tahtmist oli, võis jääda ka eelnevalt reserveeritud öömajja. Nagu ma ise tegin.

See you next time!

Craig

P.S Vastukajad kohapealt on väga positiivsed.