EDMFK 27

Davidi sünnipäev Moskvas 09.05.1997


© Copyright Craig & Devotee Publishing

Nagu teada, tähistavad devoteekad Venemaal (või vähemalt Moskvas) seda päeva suure kogunemisega Moskva Majakovski väljakul. Ja seda juba aastast 1992. See on nüüd küll puhas juhus aga minu sõidud sellele üritusele on sattunud ühte millegipärast plaadi väljalaskmise aastatega! Eelmine kord sai niisiis seal käidud 1993.aastal. Sellest käimisest võib lugeda artiklit ühes eelmises Devotees.

Seekordset sõitu sai planeeritud juba mitu kuud enne sõitu. Kuna paljudel puudusid lõpuks erinevatel võimalustel võimalused sinna sõita, siis jäi lõppkokkuvõtteks minejaid kaks - mina Paidest ja Ingrid Pärnust. Sealsetega sain päev enne telefoni teel kontakti ja lubati rongile vastu tulla, sest ausaltöeldes ega ma suurt enam küll ei mäletanud, kuhu täpselt minna ja kuidas.

Sõidueelne päev möödus lausa lennates ja suur ime, et ma rongi peale jõudsin. Paidest bussiga minnes olin Tallinnas pool tundi enne rongi väljumist ja kusjuures tuli veel jõuda bussijaamast rongijaama ning vahepeal veel rahakotti täiendada. Pileti sai napilt-napilt enne piletimüügi lõpetamist kätte ja maandusime kohe ka oma vagunis sest väljasõiduni 18.27 oli jäänud kõigest paar minutit. Ja siis see sõit algas. Vahepealsetest juhtumitest niipalju, et Ivangorodis (teispool Eesti piiri) oli mulle üllatuseks, kuidas me ometigi sõiduplaanist ligi tund aega maas oleme. "Kas tõesti läheb siin piiripunktis üle pooleteiste tunni aega?" Siis tuli mulle aga meelde, et kellasid peab ju keerama. Seega tund meie ajale juurde ja sõiduaega tunni võrra lühemaks. Passi- ja tollikontroll oli nagu ta alati on olnud (Venemaa-poolne rangem) ja peale südaööd jätkus sõit Moskva poole.

Hommikul peale kümmet ärgates vaatas kupeeaknast juba vastu Moskva äärelinn ning nii nagu lubatud - 10.50 - olime juba Leningradi vaksalis (vaksaleid on Moskvas päris mitu).

Moskva võttis ka seekord meid vastu üllatavalt palava ilmaga nagu oli ka aastat 4 tagasi. Võrreldes Eestiga oli seal ümbrus kõvasti rohelisem, puud olid juba lehtes ja väljas valitses juba tõeline suvine ilm. Vastutulnud leidsime kähku üles, ehkki olin unustanud neile ütlemast, millisesse vaksalisse vastu tulla ja millise rongi vastu (kõigest kellaaega teadsid) ja seadsime sealsamas kohe paika ka päevaplaani - kõigepealt käime ära Majakovski väljakul, kus kuskil 12-14 ajal oli fännide kogunemine, seejärel on meil natuke vaba aega linna vaatamiseks ja õhtul kella kaheksaks lähme peole klubisse "Akvatoria". Oma reisikotid viskasime vastutulnute poole ja viimane aeg oli seejärel Majakovskile minna.

Koht tuli tuttav ette, ainult et inimesi oli seekord vähevõitu. Pole ka ime sest eks Venemaal on ju need värgid nadimaks läinud - igalpool nõutakse viisasid või mingeid lubasid ja ka üldine elatustase on langenud. Sel aastal, nagu ka eelmisel kahel, pole enam olnud rongkäiku läbi linna. Nüüd piirdus asi vaid sellega, et fännid said kokku juba mainitud Majakovski väljakul ning suhtlesid seal omavahel küllalt aktiivselt. Muidugi on see pidupäev suurepäraseks põhjuseks saada kokku oma (vanade) tuttavatega, keda oled võib-olla tundnud ainult läbi kirjavahetuse ning nüüd näed teda näost-näkku. Samamoodi oli seal võimalik ka endale uusi tutvusi soetada ja muidu suhelda. Müüdi ka sõltumatut väljaannet nimega "Shout!" (keda huvitab - ajakirja "Shout!" tellimisaadress - Rossia 109316, Ierusalimskaja ulitsa, d.9 kv.25, Nikolaeva Kate) ja (vist enam mitte ilmuvat) "Little Violation'i", mille õnnelikuks omanikuks õnnestus ka mul saada ja mille materjali ma arvatavasti kasutan ka "Devotee" täitmiseks. Hiljem lisandus sellele kollektsioonile veel üks ajakiri - "Tehnoromantiki" (millest on küll ainult üks number ilmunud aga mis pidi muutuma väljaandjate sõnutsi perioodiliselt väljaantavaks ajakirjaks).

Samas lähedal asuvast piletikioskist tegime ka ühe ostu - ostsime ära õhtusele üritusele piletid. Piletit ennast polnud nagu õieti ollagi (oli teine tikutopsi suurune) aga hind oli hirmus krõbe - 60 000 rubla (meie rahas teeks see 150 krooni). Eelmine aasta oli pileti hind olnud 35 000 rubla (u.90 krooni). Kas sellise raha eest siin Eestis tuleks keegi meie pidudele? Ma julgen arvata, et mitte. Sealsamas levitati ka flaiereid teisele üritusele diskoklubis "MAI" (flaieriga - 40 000 (100 kr), ilma 80 000 rubla (200 kr)). "Akvatoriumi" kasuks otsustasime oma tuttavate sõnul kuna seal pidi parem olema. Pealegi "MAI's" sai eelmine kord juba oldud ning oli soov uut kohta üle vaadata.

Ette rutates võib öelda, et neid kahte kohta omavahel takkajärgi võrrelda nagu ei annagi. Ikkagi niivõrd erinevad olid need ruumid ja tingimused (samas ka kohalolnud rahvas ja aeg, millal need toimusid). Ja huvitav oli veel see, et mõlemad peokohad reklaamisid esinevate bändide hulgas "Tehnologia't", "Mesmer'it" ja "Action Direct'i"!?

Kõndisime siis Majakovski väljaku ümbruses ringi ja hiljem nägime veel hulga rahvast "akvaariumi" lähedal istumas ja "lõbusalt" aega veetmas. ("Akvaarium" - s.o. mingi kiirtoitlustuskoht. Oma hüüdnime on ta arvatavasti saanud oma klaasseinte pärast.)

Kohal oli ka mansa kohalikust televisioonist (ORT TVst), kes seal usinasti filmis ja kellele me ka ise jalgu jäime. Küsiti, et jah kas kaugelt tulnd, mis teil seal ka huvitavat, millal fänniks hakkasime, kuidas sinna üldse saime ja kus ööbime.

Kui me seal umbes kaks tundi olime seisnud-jalutanud-suhelnud-jne, siis otsustasime natuke ka linna vaadata. Esmajoones seadsime sammud samas lähedal oleva Punase väljaku poole. Palavus väljas oli küll tappev, nii et olin sunnitud viimasegi särgi seljast ära võtma, mida ma küll hiljem kahetsema pidin sest onu militsionäärile Punasel väljakul see küll peale ei läinud. Aga võib-olla peaks kahetsema mind ennast, kes ma selle särgi uuesti selga pidin ajama. Kremli juures kohtasime veel üht kampa devoteekaid, kes olid arvatavasti samade mõtetega seal, mis meiegi. Igavesti kauaks me kesklinna muidugi lonkima jääda ei saanud sest vahepeal oli vaja tagasi peatuspaika jõuda ning sealt veel pikk teekond klubisse.

Peatuspaigas, nii umbes kella viie-kuue paiku õhtul, uurisin korra ka kraadiklaasi - see näitas 23 kraadi (ja seda vahepeal pilve taha varju pugenud päiksega). Piisavalt palju kraade, et end elusalt praetuna tunda. Hea, et me veel endale tagisid selga ei jätnud. Asjatu koorem. Peale kehakinnitust suundusime väljavalitud peopaika - "Akvatoriasse". Silma hakkas see, et metroost väljudes oli marsruut märgitud seintel ristikeste ja nooltega (et ära ei eksiks, sest tee sinna oli mööda igasugu nurgataguseid pidi). Kohale jõudes pidime natuke ootama ja paar minutit kaheksa läbi uksed avatigi. Sissepääsu juures, nagu ka flaierile oli märgitud, oli range "face control". Sisse tulles kobati sind kõigepealt läbi, et sul poleks oma alkoholi, terariistu või midagi veel hullemat kaasas, vaadati kottigi, seejärel soovitati kohe riided riidehoidu panna (et pidi nagu palav hakkama ja eks muidugi hakkas ka) ning seejärel peale pileti ärakorjamist (polegi mul enam midagi Teile ette näidata) lasti lõpuks sisse. Selleks ajaks teadaolevate andmete järgi oli pileteid müüdud umbes 700 (kõrvalepõikena - ruumi üür olevat olnud (jällegi kinnitamate andmete põhjal) - 4000$!?) Ruumid asetsesid kokku kolme korruse peal ja olid küllaltki suured, et mahutada kogu kohaletulnud rahvamassi. Alumisel (keldrikorrusel) paiknes garderoob, esimesel korrusel chill-out, kus rahvas sai niisama hinge tõmmata (oli vaikne teemakohane taustamuusika, istumiskohad ja seinale näidati videoprojektoriga mingeid videosid), teisel korrusel olid tantsusaal ja baar. Mis mulle kohe ei meeldinud on see, et klubi, kus üritust peeti, oli tegijatel natuke valesti valitud. Seintele oli värvitud igasugu kujundeid (tavaliselt mingid kalad) neoonvärvidega + veel juurde sinine neoonvalgus, mis selliste ürituste puhul nagu kohane pole - nii et mulle jättis ta tüüpilise diskoka mulje ning asja juures kõige rohkem häiris. Arvustuse alt jääks välja vaid tantsusaal, kus oli püütud asja paremaks teha temaatiliste lippude (kirjaga It's So Good, Inglismaa lipuga ning kujundatud dm kirjaga plaguga) ja plakatitega (kirjadega ULTRA).

Tantsusaalis üllatas meeldivalt valgustus, mis oli lausa suurepärane (ma loendasin seintel kokku umbes 18 erinevat valgustusaparaati, mis loopisid värvilisi kiirtevihke, näitasid mingeid kujundeid või olid lihtsalt värvilised prozhektorid + 10(!) stroboskoopi) ning heli, mida flaieril lubati 12 kW (seda võis ta tõepoolest ka olla, sest veel järgmisel päeval olid kõrvad kuidagi imelikult kurdid). Lisaks oli lavale paigutatud videoekraan, kus kuni hommikuni võis jälgida erinevaid Depeche Mode'i videosid, mida ma ka vahest tegin. "101", "Some Great Videos'i" ja "Live in Hamburg'i" kedrati seal vähemalt kaks korda, siis veel "Strange'i", "Strange Too'd", vanu haruldasi kontsertlindistusi ja intervjuusid.

Sisse tulles oli näha, et suurem osa rahvast oli päris kiiresti hõivanud nii tantsuplatsi kui ka baari osa. Tantsuplatsil, lava ees, oli ka poodium, kus hiljem pidid ansamblid esinema aga kus alguses ja pärast ka lõpupoole tegid fännid (põhiliselt Davidi) esinemist järgi. Kahju, et videokaamerat kaasas polnud, oleks saanud suurepärased kaadrid.

Kustumatu mulje jättis ansambli "Tehnologia" esinemine. Ansambel, mida peaks teadma ka iga DM'ist huvitatud inimene (vähemalt siin Eestimaal ja muidugi Venemaal). Teades natuke bändi, tema liikmete ja tegemiste, tausta, oli huvitav vaadata, kuidas kohalik rahvas selle esinemise vastu võtab. Ja tõesti oli, mida vaadata. Juba alguses kostus rahva seast rahulolematut üminat ja vilesid. Kuna ma päris algust ei näinud, siis ei tea ka, mis seal enne esinemise algust toimus, sest ma ise olin parasjagu ametis garderoobist fotoka kättesaamisega ning mis lõpuks peale kolmandat lunimist siiski anti (kord oli tõesti kõva). Kui ma lõpuks garderoobist üles tantsusaali jõudsin, siis bänd juba esines. (Mis kohe kõrva riivas, oli see, et vokaal tuli lindi pealt, paha lugu sedasi sellisel peol oma fännide ees esineda). Põhiliselt esitasid nad tuntud vanu lugusid, v.a. üks (loo pealkiri oli vist "Mne nuzhna informatsija"). Juba esimese loo ajal võis näha publiku hulgas noori, kel mitte esimene ega ka kaks esimest näppu polnud välja sirutatud vaid hoopis keskmine. Samas oli ka selliseid, kes üritasid kaasa laulda ja tundus, et igati meeldib. Peale paari lugu pidi hakkama laulma teine mees bändist ning siis see hakkas. Kõigepealt ei hakanud mikrofon tööle. Prooviti-prooviti. Võeti teine. Sel ajal hakkasid juba tühjad õllpurgid lendama. Väikene sissejuhatav kõne, umbes nii, ... et kui teile see lugu meeldib mängime edasi, kui ei, paneme pillid kotti. Lugu püüti välja vilistada ja mõmin läks juba üsna suureks, nõuti valjuhäälselt Depeche Mode'i. Peale lugu niisiis asi ei paranenud ja lõpetatigi see esinemine sedasi ära. (Tagantjärgi peeti üheks põhjuseks seda, et kohale olid tulnud inimesed, keda huvitas tõepoolest ainult "Depeche Mode".)

Selle järel, umbes südaöö paiku, tulid paariks tunniks pikad (isegi liigpikad) kuid huvitavad ja mõned väga head DJ (DJ-ks oli keegi DJ WORKER) remixid nii DM'i kui teiste sündibändide lugudest (huvitavad üleminekud ühelt loolt teisele, muutudes kohati trance'ilikuks või ambient'ilikuks). Peale seda läks pidu oma vana traditsiooni kohaselt edasi, sisaldades DM'i lugude kõrval ka lugusid Erasure'lt, Yazoo'lt, And One'ilt, isegi Mobile Homes'ilt (paistab, et Venemaal on aru saadud, et elektroonilise muusika võlud ei peitu mitte ainult DM'is ning on lõpuks enda jaoks ka sellised ansamblid nagu "AO'i" ja "MH'i" avastanud), Prodigy'lt ning mõningaid DM'i lugude tribuute. Imelikult vähe oli kuulda vaid uue albumi "ULTRA" lugusid, mis oleks pidanud nagu need põhilised mängitavad lood olema (nagu uus album ja puha), kusjuures näiteks "A Question Of Time'i" mängiti vähemalt kolmekordselt. Enamuses domineeris siiski muusika aastatest 86-90. Eriti hästi läksid rahvale peale eelpoolmainitud lugu, 93.a. kontserdi, nii imelik ka kui see pole, just piraatlindistuse lood nagu "Personal Jesus", "Never Let Me Down Again", "Everything Counts", "I Feel You" ning peale selle muidugi "It's No Good" ja "Barrel Of A Gun". Kõiki lugusid-lemmikuid siin üles ei jõuagi loetleda aga need tundusid olevat need lood, mis meelitasid tantsupõrandale kõige rohkem rahvast. Alguses oli seda muidugi raske märgata, kuid pärastpoole, vastu hommikut, paistis see järelejäänute pealt kenasti välja. Ja ega neid järelejäänusid nii vähe polnudki ehkki vägijooki olid mõningad parasjagu pruukinud, jagus neil tantsimiseks võhma küll ja küll. Võib-olla ainult pooled või 1/3 sellest rahvast olid hommikuks lahkunud aga suurem osa, sõna otseses mõttes, möllas edasi. Lõpust on meelde jäänud veel üks ülehelikiirusel! (st.mitte normaalkiirusel vaid nats kiiremini) mahamängitud "ING".

Nagu ka meie klubi viimastele pidudele omane, nii ka seal, oli palju "muud rahvast", kes eriti oma välimuse poolest devoteekat ei meenutanud aga kel selle muusika järgi tantsida kõlbas.

Baaris oli joogikraami valik piisav, ainult söögi peale poldud eriti mõeldud, mis oli pika ja väsitava öö jaoks muidugi liig. Hindadest ei tasu rääkidagi, need olid tavalistest oma kaks korda kõrgemad (õlu väike purk u.20 krooni, suurem 28 krooni, cocapurk 13 krooni, väike pakk krõpsu samapalju). See asjaolu aga rahvast ei paistnud segavat, sest hommikuks olid baari varud üsna hõredad ja kohalviibijatest mõnedele võis hommik küll raske raske olla. Üldiselt purupurju jäänute või kusagil magamajäänutega tehti nagu tavaliselt - lihtsalt visati välja.

Pidu pidi kestma kella kuueni välja. Meie muidugi niikauaks ei jäänud, läksime u. pool tundi varem minema sest nii reisi- kui peoväsimus andis kõvasti tunda.

Teisel päeval, peale seda kui oli 2-3 tundi magatud, ajasime endile jalad kähku alla ning kasutasime võimalust veel enne äraminekut linnapeal ringi vaadata. Esimene käik oli Moskva "plaadimäele", kus sai tutvutud seal pakutava plaadivalikuga. Ja valik oli üsna lai. Nii originaale kui piraate, viimaseid küll rohkem. Hinnad originaal-CD-del 200-275 krooni, piraatidel 50-75 krooni, kassettidel vastavalt 50-60 krooni ja 17-25 krooni. Peale sellist suurt ja kohati suurepärast valikut ning suu vesistamist otsustasime sealt kiiresti jalga lasta, enne kui hilja. Seejärel suundusime otse ühe lähedalasuva memoriaalkompleksi juurde, mida sai niisama uudistatud ja pilti tehtud ning oligi vaba aeg otsa saamas. Pärast 40-minutilist metroosõitu olime lähtepunktis tagasi ja kogudes kokku oma asjad, asusime vaksali poole teele. Pikad hüvastijätud ja juba kostiski vagunirataste kolksumine vastu rööpaid.

Kusagil 5-6 paiku vastu hommikut aeti meid piiripunktides jälle üles ja peale piiri- ja eriti üht ranget vene tollikontrollijat oli jälle võimalus põõnamiseks. Seda oli ka hädasti vaja, et end kõigest olnust välja puhata. Peale kella üheksat 10.mai hommikul astusid meie jalad jälle Eestimaa pinnale ja otsas see reis oligi. Takkajärgi isegi kahju, et ta nii kähku ära pidi lõppema aga ega ei tasugi palju tahta, hakkab sedasi kiiresti ära tüütama.
Lõppsõnaks

Moskva linn, kui selline on üsna suur, pidavat olema seal oma 7 miljonit elanikku. Ja oleks üsna normaalne, kui seal ka mingi DM'i fänn-klubi tegutseks, mis suudaks tegutseda tõesti nagu ühele fänn-klubile kohane. Samas on aga soovijaid klubisse kindlasti väga palju (ikkagi üle kogu Venemaa, mitte ainult Moskvast) ja ühe- või paari-inimeselisel klubi juhatusel läheks kindlasti väga keeruliseks ja raskeks kõike ise organiseerida. Ja kuna tegemist on ikkagi mittetulundusühinguga, siis arvata võib, et keegi seda ilma tasuta oma põhitööna tegema ei hakka, kuid töö kõrvalt jääb jällegi vähe aega, kui üldse jääb. Seepärast on moodustunud Mosvas eri rajoonidele omad fänn-klubid ja kusjuures nende omavaheline läbisaamine ei pruugi üldsegi hea olla. Arvatakse, et üks fänn-klubi on teisele konkurent (võtab "kliente" ära) või nii aga samas "võitlevad" nad ju ühise asja eest? Huvitav, et on tekkinud selline killustatus. Kõik tahavad olla see ainukene. Aga rahvast on ikka liiga palju, et ei suudeta sellist massi juhtida ja infonälga rahuldada ning see viib paratamatult tohutule ülekoormusele ja lõpuks klubi lagunemisele enne, kui see korralikult funktsioneerimagi jõuab hakata. Samas on ruumide üür nii kallis, et oma jõududega hakata üritusi läbi viima ja sedasi finantse koguma. Aga niikaugele ka ei jõua, et ühendaks jõud (uhkus vist ei luba)... Ja sedasi polegi praegu ühtegi tõelist fänn-klubi Moskva ja ka kogu Venemaa peale.

Craig
1997 - 2019 © Eesti Depeche Mode fännklubi