Peale eelmise aasta NODISCO't Saaremaal oli selge, et OF klubi on ennast ammendanud (vähemalt korraldajate jaoks). Tingimused muutusid järjest viletsamaks ja tekkis tahtmine leida midagi uut ja värskendavat. Saaremaa on võibolla küll väike, aga ega siis OF klubi ainuke koht ole. Nii hakatigi juba varakult mõtlema uue lootustandva peopaiga peale, mis suudaks erineda ja olla huvitav. Variante oli mitmeid, kuid Mändjala jahiala Jahimaja tundus teistest pea jagu üle olevat. Mis saab olla veel toredam kui jahimaja ranna ääres mändide vahel. See oli ka põhjuseks, miks ürituse toimumisaega võrreldes eelmiste aastatega kuu võrra ettepoole nihutati. Eks ikka selleks, et meres vesi soe oleks ja kesksuve nautimisele parimad võimalused anda.

Kahjuks ei saanud aga läbi väiksemate probleemideta. Nimelt oli eelmainitud maja alles ehitusjärgus ja sõltumata omanike kinnitusest, et valmis saab ta juba Jaanipäevaks, juhtus hoopis nii, et paar nädalat enne Nodisco't on olukord veel üsna lootusetu, kuna ehitusfirmal olevat tähtajatu leping (???) ja töömehed ei saa hästi oma tööga hakkama. See tähendas, et tuli kiiresti välja mõelda varuvariant. Üritus on välja reklaamitud, kõigil on plaanid tehtud ja tagasiteed enam ei ole.

Maja omanikel ka loomulikult närv must ja jooksevad nii et jalad rakkus, et saaks kasvõi kuidagi kaasa aidata ürituse õnnestumisele. Õnneks on meil kaheks päevaks olemas Jahimaja komplekti kuuluv saun, kus on hulgaliselt magamiskohti. Kuna ööbimine on välja reklaamitud osaliselt ka telkides, peaks sellega olema üks osa muredest lahendatud. Sauna eesruum on suhteliselt väike ja kõik oodatud inimesed sinna korraga kohe kindlasti ära ei mahu. Mis saab siis, kui sajab? Nii nagu see viimased paar nädalat on olnud. Meel läheb veel kurvemaks! Peast jooksevad läbi erinevad projektid sõjaväetelkidest kuni puude vahele konstrueeritud kilest hiigelehitusteni. Kõik mis aga õnnestub paari päevaga hankida, on 3x3 m katusealune. Asi seegi! Asjale optimistlikult lähenedes on selge, et kui vähegi ilma peab, toimub kõik vabas õhus.

Käes on 21. juuli ja mis põhiline: päike paistab!! Pilveraasugi ei ole näha. Umbes kella 11 ajal saabume Mändjalga ja hakkame ettevalmistustöödega pihta. Heidame pilgu Jahimaja poole. Seal sebivad ringi ehitusmehed ja ruumis, millest pidi saama devoteekate koosviibimise koht, plaadib üks mees külma närviga põrandat. Selge see, et maja võib selleks korraks unustada! Üksmeelne otsus on, et üritus toimub vabas õhus ning jääme lootma ilma jätkuvat päikselisust. Koondame kõik Jahimaja kõrval asuvale lõkkeplatsile. Eelmainitud katusealusest saab sobiv vari helitehnikale, mille komplekteerimine osutus aga väga pikaajaliseks protsessiks, kuna erinevad komponendid (kõlarid, võimendus, CD-mängijad, juhtmed, pult jne.) saabusid kõik erinevate isikutega erinevatel aegadel. Seniks kuni see "konstruktor" kokku sai, mängis muusika fännide autodest, mis seekord juba õige vara kohal olid.

Hakati ennast sisse seadma ja olukorrga tutvuma. Võeti päikest, mindi randa, toksiti palli, pandi telke üles jne.Täielik lõõgastumine. Craig tegi veel viimaseid parandusi päevakavasse, mille tutvustamiseni jõuti umbes-täpselt kella nelja ja viie vahel. Rahvas oli juba üksjagu erinevaid märjukesi pruukinud, ega tahtnud kohe kuidagi kuulata, mis klubi presidendil neile öelda on. Siis toodi lagedale kilekotitäis suitsulesta, mis jaotati laiali ning lõpulausena jäi kõlama, et kohtutakse paari tunni pärast ümarlaud-seminari läbiviimiseks. Fännid naasesid oma poolelijäänud tegevuste juurde ja varsti võis suuremat kära kuulata jalgpalli väljakul, kus oli moodustatud segavõistkonnad ja anti valu nii pallile kui vastaste sääreluudele. Liiva suhu ja silma! Ümarlaud-seminar jäi osalejate puudumise tõttu ära. Küll aga arutati vastavaid teemasid omaette suuremates ja väiksemates seltskondades.

Päevakava järgi pidi kell 19.00 algama nn. erineva muusika õhtu/öö. Ja sellest ajast peeti ka täpselt kinni. Hommikul kella poole seitsmeni mängisid muusikat Viljar, Siim, Aivar, Craig, Marek, Juri, Krista ja Margus. Puhtast liivast tantsuplatsil vihuti tantsu nii kergema kui raskema muusika järgi. Kell üks oli puntratantsu aeg! Maratoni lõpetas varahommikul Juri.

Laupäeva hommikune ametlik äratus oli välja kuulutatud kell 10.00. Selleks ajaks olid enamusel jalad all, välja arvatud päevakava koostajal endal, kes lõpuks kell 12 ennast üles ajas. Kella 11-ks plaanitud väljasõit Kuressaarde lükkus paar tundi edasi ja ühisest minemisest ei tulnud paraku midagi välja. Seetõttu külastas ka vana OF klubi vaid kümmekond inimest. Kui kõhud täis ja sisseostud tehtud, naasesime Mändjalga, kus ülejäänud rahval jälle (e/õ)lu sees ja oodati, mis edasi saab.

Edasi järgnes helitehnika ümberpöörd vastas-suunda, et selle abil tantsuplatsi tahkemale pinnale viia. Päevakava järgi pidid toimuma joonistamisvõistlus, jalg/võrkpall ja viktoriin. Õhtupoolikul saigi soovijatele paberid ja pliiatsid kätte jagatud ning joonistamisvõistlus algas. Teemaks oma nägemus Depeche Mode'ist piiramatu fantaasiaga. Nendele, kes ennast joonistamises tugevalt ei tundnud, pakuti võimalust pallimänguks. Küsimusele, kas mängida jalg- või võrkpalli, oli üksmeelne poolehoid viimasele. Põhjenduseks eelmisel õhtul jalgpallist saadud valusad sääreluud ja liiva täis silmad. Võrkpall oli aga tegija ja nii mängijad kui mittemängijad paluti randa võrkpalliplatsile. Esimesed sportlikud fännid olid juba kohal ja nüüd lisandusid neile veel mõned moodustamaks kaks võistkonnda. Mängiti 6 geimi rannavolle reeglite järgi. Publikut lõbustas isehakanud "treener" ja tema "assistent" kes vajadusel abistas mõlemaid võistkondi. "Assistendi" moto "tegin mis sain" kõlas veel hiljemgi paljude suus! Kui alguses oli üks võistkond selgelt teisest üle, siis lõpupoole muutus mäng tasavägisemaks, kuid lõppes siiski paremate ülekaaluka võiduga. Ei aidanud siin ka "treeneri" vaimukad ja valjud repliigid. Pärast mängu olid suplus meres ja kuum saun omal kohal. Vahepeal lõppenud joonistamisvõistluse lõpptulemusena oli valminud 6 teost, milledest mõned tõeliselt tasemel.

Aeg läks oma rada ja väljas hakkas vaikselt hämaramaks minema. Shashlõki ahjudel küpsetati veel järelejäänud liha ja vorste. Umbes kell 22.00 toimus joonistamisvõistluse ja võrkpalli võitjate autasustamine. Kui võrkpallis oli asi selge, siis joonistamisvõistluse võitja selgitamiseks paluti kõigi kohalviibinute abi. Pildid lasti ringi käima ja igaüks võis avaldada arvamust. Kohad jagati lõpuks välja häälekoori tugevuse alusel. Esimese koha pälvis Hr. Rammus, kelle meistritöö "The Pasun" nägi tõeliselt stiilne välja. (Auhinnaks CD-plaat bändilt Forbidden Colours) Teise koha sai Hr. Reponen, kes oli teinud autoportree iseendast e. siis "DM'i fänn pärast kahepäevast pidu" :) . (Auhinnaks bändi Sadovaja CD-plaat).





Võrkpalli võitjad said kõik pudeli siidrit ja seda jagus kaotajatelelgi. Auhinnatseremeooniad läbi viidud, tekkis mõte ära teha ka viktoriin. Mõeldud, tehtud! Suure puust laua ümber kogunes kümmekond julget, valmis vastama küsimustele. Seekordne viktoriin erines eelnevatest selle poolest, et kõigil mängijatel oli kolm elu, mis tähendas, et esimese vale vastuse puhul ei langenud keegi kohe välja, vaid kaotas elu. Ja nii edasi kuni elud otsas! Mängu juht Craig esitas esimese küsimuse ja vastupäeva liikudes küsis igaüks enda kõrval istujalt Depeche Mode'i puudutava järgmise küsimuse. Kellel kolm elu otsas, astus ringist välja ja sai mälestuseks EDMFK pastaka. Võistlus lõppes peale kella 11-st. Võitja Marek sai auhinnaks plaadifirma Mute promo-sampler-CD, teise koha omanik Indrek aga tribuut-plaadi Enter The Mix. Kolmanda koha pälvis Margus ja sai auhinnaks ansambli Mesh singli. Kõigile loomulikult ka pastakad!

Järgnes tantsupidu! Lähenemas oli 23. juuli, mis tähendas, et kesköö saabudes pandi mängima Martin L. Gore'i sooloplaat Counterfeit EP ja toodi välja 4 kg kringel. Palju õnne sünnipäevaks, Martin! Kuna nuga ei juhtunud käepärast olema, murdis igaüks endale ise just nii suure tüki kui hing ihaldas ja südametunnistus lubas. Kringel oli kiire kaduma ja sama kiirelt läks aeg, mil erinevad DJ-d mängisid varajaste hommikutundideni. Täpselt kell 6.00 vaikisid kõlarid ja õhku täitis vaid merekohin, linnulaul ja unenorin!

Paari tunni pärast tuli jälle tõusta, et hakata ära saatma esimesi lahkujaid. Ja nii kuni keskpäevani, mil kõik autod oli leidnud tee Eestimaa erinevatesse soppidesse.

Oli tore! Siin tuleb muidugi austust avaldada ilmataadile, kes need kolm päeva oma parima andis ja sellega kogu ürituse õnnestumisele kahe käega kaasa aitas. Omaette sai vahepeal mõeldud, et Blasphemous Rumoursit nende päevade jooksul mängida ei tohi ( mäletate, mis Ameerikas juhtus) :). Aga lugu mängis ja vihm tuli alles esmaspäeval, kui juba uus nädal ja NODISCO 2000 mineviku hõlma vajunud. Järgmiste kordadeni!

Marek

PS! Nodisco'l said soovijad endale soetada ka EDMFK ajakirja Devotee verivärske numbri!


Pildid ürituselt